Elric Melnibonest

Mõõgad laulsid. Nende hääled olid nõrgad, kuid neid võis päris selgesti kuulda. Elric tõstis tohutu mõõga kergesti üles ja pööras seda siia-sinna, imetledes selle võõrapärast ilu.
«Tormitooja», ütles ta.
Ja siis ta tundis hirmu.
Ta tundis, nagu oleks uuesti sündinud, ja nagu see ruunimõõk oleks sündinud koos temaga. Nagu poleks nad kunagi lahus olnudki.
«Tormitooja.»
Ja mõõk ohkas magusalt ja sobitus veel tihedamalt ta pihku.
«Tormitooja!» hüüdis Elric ja hüppas oma nõo poole.
«Tormitooja!»
Ja ta kartis – oi kuidas ta kartis. See kartus tekitas metsikut rõõmu – deemonlikku vajadust võidelda ja tappa oma nõbu, suruda mõõk sügavale Yyrkooni südamesse. Maksta kätte. Valada verd. Saata hing põrgusse.