See kauge hääl . Debora Vaarandi

Heas korras raamat, tiitellehel pühendus.

Debora Vaarandi
See kauge hääl
190-leheküljeline ümbrispaberiga tavaformaadis ja kõvas köites luuletused
Ilmamaa 2001

TUTVUSTUS
Debora Vaarandi (sündinud 1. oktoobril 1916) kehastada eesti luules on karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub vanu rahvasterändamisi telkide ja kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu. Selle avaruse värv on punane.Veri ja tuli on Vaarandi luules tihti salapärases ühenduses.Lumised põhjamaastikud oma külmusega toonitavad vere ja tule kuumust. Tuli ja vesi, leek ja jää, tuul ja muld on siin alatises muundumises, puhkuseta liikumises, võppuval vaekausil, kusjuures liikumine ning kuumus on alati tardumusest ning külmast üle. Tuli võidab. Gaston Bachelard arutleb:«Tundub,et eksisteerib seos kunstnikutemperamendi ja põhielementide vahel. Loovisiksused jagunevad neljaks vastavalt sellele, kas nende unistustes domineerib vesi, tuli, maa või õhk.» Üllataval kombel ühendab Vaarandi oma luules kõik need neli elementi, olles korraga nii revolutsionäär kui maag, nii lahingulaulik kui unistaja.Ilma Debora Vaarandi kogudeta «Unistaja aknal» (1959), «Rannalageda leib» (1965) ja «Tuule valgel» (1977) ei oleks eesti luule see, mis ta on.(Viivi Luik)